Alamakstus võtab töötajalt ametiuhkuse

„Palk on hügieeni küsimus,” ütles karjäärinõustaja ja koolitaja Tiina Saar-Veelmaa mõne aasta eest Eesti Päevalehes, kui jutuks oli tööind. Palk on elementaarne, alles seejärel saab rääkida motivatsioonist.

Lugesin järjekordset motivatsioonikoolituse pakkumist, seekord adresseeritud teenindustöötajatele. Kas saab üldse Eesti palkade puhul rääkida töötajate motivatsioonist ja motiveerimisest, sest n-ö tööeluline Maslow’ püramiid on paigast ära mis ära?

Tiina Saar: See on keeruline küsimus. Motivatsiooni kadumisest hullem on ametiuhkuse kadumine. Kui inimene on väga alamakstud, võtab see temalt ametiuhkuse. On märgata, et teatud sektorite töötajaid saadab selline alaväärsus, nagu „kui ma oleksin majandusteadlane, siis ma siin ju ei passiks”. Tähendab, nad arvavad, et nende töö pole midagi väärt ja nemad ise ka pole paremat väärt. Aga see on juba (majandus)poliitiline küsimus, miks meil on palgad teatud sektorites nii hügieeni piiril. Riigitöötajatelt, ametnikelt nõutakse akadeemilist kraadi, ülimaid isiksuseomadusi, seaduste peent tundmist, riigis toimuvaga kursis olemist – miks siis riik oma tööd ehk riigitööd ei väärtusta?

Sealt saavad alguse kohvi- ja suitsunurga kibestunud jutud. Eriti kui juht on „unustanud”, et inimeste ärakuulamine ja nende „virisemise” talumine on tema palga sisse kirjutatud. Paraku jäävad kesktaseme juhtide käed oma inimeste aitamisel lühikeseks ja tippjuhtidel on mugavam kõrvad kinni katta.

Ometi inimesed töötavad alamakstud ametikohtatel. Neid motiveerib mõte, et muidu oleks veel hullem.

Kas oleks? Pikemas perspektiivis surub selline leppimine inimese nii alla, et ta enam elult midagi tahta ei julgegi. Sellelt tasemelt on väga raske kuhugi tõusta ja elamisväärset elu elada.

Soovitan läbi mõelda, mis on oluline. Palk? Siis mis on need alad, kus makstakse rohkem ja kuidas ma sinna tööle saan?

Iga kord pole inimese jaoks palk kõige tähtsam. Kui töö on tõeliselt arendav, kolleegid vinged, puhkus pikk ja see kõik kaalub suurema palga üles, siis miks peaksin otsima kõrgema palgaga tööd? Kui mulle mu töö meeldib, on mul ka ametiuhkus.

Mis on esimene samm suurema palga saamiseks?

Midagi pole teha, teatud sektorid on meil alamakstud ja nagu öeldud, ilma poliitilise otsuseta see ei muutugi. Seega tasub mõelda, kus on palk kõrgem. On tõsiasi, et kopsakamad palgad on elualadel, kus luuakse teistele väärtust. Toolimaterjali tootja teenib ilmselt rohkem, sest materjali on vaja mööblitööstusel jne. Toolide tootjal on juba raskem, tema töö vajajate arv on piiratum. Samuti kõik, millel on küljes I ehk innovatsioon, loob väärtust.

Nüüd tulemegi tagasi n-ö nööbipoe müüja näite juurde: kui mulle meeldivad kogu hingest nööbid ja ma müün neid nii, et silmad säravad, lepin väiksema tasuga, peaasi et saan müüa nööpe. Aga kui nööbimüük pole mu kutsumus ja palk ei rahulda üldse, tuleb edasi liikuda.

Kui palgaraha lihtsalt pole?

Asi pole mitte niivõrd palgas, kuivõrd selles, et töötajatele mitte midagi muud ei pakuta. Kui ma olen sattunud töötama valdkonda, kus on raske saada korralikku palka, siis tuleb vaadata, mida tööandja veel pakub ja kas pakub. On see hea koolitus, võimalus töö kõrvalt õppida või paindlik tööaeg ja kodus töötamise võimalus? Kui töö võtab kogu inimese aja ja vastu saab ainult nigela palga, siis on aeg edasi liikuda. Kui palgaläbirääkimised pole võimalikud, sest raha lihtsalt pole ja motivatsioonipakett (lisapuhkusepäev, lühem töönädal vms) pole ka võimalik, tuleb väga tõsiselt mõelda, kas see kõik on ikka nii palju väärt, et end läbi põletada ja oma tervist rikkuda, nii et hiljem on ükskõik millist teist tööd raske saada. Kas see kõik ikka kasvatab minu konkurentsivõimet tulevikus?

Soovitan töövõtjatele rohkem ettevõtja mõtlemist. Te müüte ennast ja oma oskusi. Tööandja ja töötaja on võrdsed partnerid. Mulle meeldib ütlus: „Töötaja määrab kuupalga, mina ise määran tunnipalga.”

Mis veel kompenseerib ootuspärasest väiksemat palka?

Nagu öeldud, kogu motivatsioonipakett tuleb üle vaadata – mida on võimalik sellelt töökohalt juurde saada? Logistika muutub pereinimeste jaoks kiire elutempo juures üha tähtsamaks. Kas sada eurot kõrgem palk katab pikema töötee?

Muidugi inimesed, kellega koos tuleb töötada. Edasi, kas jääb piisavalt vaba aega pere ja hobidega tegeleda? Kuidas suhtutakse töö kõrvalt õppimisse? Millised on koolitusvõimalused, toetused, ületundide tasustamine, lisapuhkus, ettevõtte maine? Kas ja kuidas suurendab see töökoht minu konkurentsivõimet? Kui mitte, pole asi väärt. Liiga kõvasti on mõlemad töösuhte pooled palganumbris kinni.